Eurovisioonist

Maikuus on üks sündmus, mis alati palju kirglikku tähelepanu äratab. Nimelt on jälle käimas Eurovisiooni lauluvõistlus ja ikka on inimesi, kellele see korda läheb. Minu huvi väheneb küll iga aastaga. Kunagi sai muidugi suure huviga jälgitud ja esimene kord vaatasin Eurovisiooni vist Abba võiduaastal. Püüdsin eelmise aasta detsembris muude prognooside kõrval nalja pärast ennustada, mis laadi lugudel seekord hästi läheb. Kahjuks ei saanud Eesti loole õigesti pihta, sest detsembris pakuti Eesti võistluse toimumise ajaks nädal varasemat aega, kui Kuu oli Skorpionis ja vastavalt sellele ka arvamust avaldasin. Tegelikult toimus finaal hiljem ja loo edukuse prognoosimiseks vajalikud lähteandmed olid hoopis teised. Loomulikult polnud detsembri lõpus teada artiste, püüdsin vaid ennustada, mis laadi looga on tegemist.

Eesti finaali ajal oli Kuu Veevalajas ning võidulaul oligi Veevalajalikult isemoodi ja kaugeltki mitte laiemale maitsele orienteeritud. Minu maitse polnud see siis ega ole ka nüüd, kuid käisin kontserdil ja Nokia kontserdimaja üsna väikesel laval jäi esinemisest päris hea mulje. Oli muide väga suur vahe suure eurolavaga, kus lugu jäi lahjaks ega pääsenud mõjule. Esimese poolfinaali Skorpioni Kuuga polnud Eestil vähimatki võimalust säärase looga kuhugi jõuda. Pole muidugi mõtet meelt heita, küll tuleb uusi ja paremaid laule, aga et need ka välja valitaks, tuleks välja vahetada seltskond, kes valib välja Eesti finalistid.

Pakun, et selleaastase Eurovisiooni võidab traditsioonilisem lugu, millel on selge struktuur ja meloodia. Nendest lugudest, mida ma seni näinud-kuulnud olen, on Island tugev kandidaat. Mulle meeldis Türgi, ka Belgia ja Küprose kitarridega poisid tulid välja "päris" lauludega, mitte ei tilulilutanud niisama. Viimastel võiduvõimalusi vaevalt on, aga värskendav vaheldus olid nad küll. Millegipärast on tunne, et ehk soosib see aasta rohkem mehi, aga ma pole selgeltnägija, selle ameti jätan teistele.