Mõtteid saatest "Selgeltnägijate tuleproov"

Vaatan minagi saadet „Selgeltnägijate tuleproov“. Alguses jälgisin viksilt, mis toimub, viimasel ajal on juba üle raamatu- või ajakirjaserva piilumist. Saate idee on päris huvitav ja pole see sündinud mitte sugugi kohalike telegeeniuste peas, vaid on sisseostetud formaat. Nii mitmeski riigis on asi hästi peale läinud ja meie pole mingi erand. Sõna „selgeltnägija“ ei maksa muidugi liiga tõsiselt võtta, meie esimeste vaprate osalejate hulgas on ilmselt selgeltnägijaid vaid üks. On ravitsejaid, Veeliks on pendlimees, nende noorte poiste kohta ei oska mina küll arvata, kes nemad on. Julged inimesed igatahes, et julgesid kogu rahva vaadata-rääkida minna. Nad ei saa ju rahus ülesandele keskenduda, aeg seab omad piirid, pealegi on kogu aeg ümber igasugu sebijaid, mis häirib ja võib närvi ajada. Kui oleksin ise selgeltnägija, poleks ma vist küll julgenud osa võtma minna.

Saadet vaadates ja ennekõike mõningaid saateväliseid kommentaare lugedes tuleb küll mõte, et meie sensitiivsed tegelased on samasugused nagu meie kõik, nagu kallis Eesti rahvas. Ikka omavaheline konkurents, kahtlustamised ja süüdistamised, püüd teisi mõjutada ja vastu töötada. On ju näha, et mõni osaleja on mõnes saates särav ja energiline, teises nagu tühi kott. Mulle küll tundub, et keegi on siin „aidanud“. Kui abist rääkida, tahaks visata kivi või paar ka saatetegijate kapsaaeda. Minu meelest oli lubamatu, et Hannesel oli ühes saates lastud kaasa võtta mitte ainult üks, vaid lausa kaks võõrast inimest. Mitte et see teda oleks aidanud, aga kõrvalisi inimesi võistlema ei tooda, võtku appi pendlid-nuiad või ahjuroobid, lisajõude ei tooda. See pole aus mäng.

Üks asi häirib saate juures veel. Nimelt pole saatejuht oma rollis kuigi kogenud ja näitab avalikult välja oma siirast vaimustust ja poolehoidu ühe osavõtja suhtes. Kuigi ma ei kahtlusta teadlikku toetust, veel vähem ebaausat mängu, peaks Liiv siiski käituma neutraalselt. Toon ühe näite, kuidas saatejuht aitas teadmatusest Nastjat lastehaigla küsimusega. Mees seisab enne ülesande andmist stendi ees, kus on laste pildid haiglas ja ütleb enda kõrval seisvale selgeltnägijale, et vaatab pilte, mis kirjeldavad, millise asutusega on tegu! Loomulikult saab selgeltnägija peast kätte, mida näed ja mõtled. Tavainimesest saatejuht ei oska ju ennast ja oma mõtteid kaitsta.

Mõnes saates on õnneks entusiasmi maha keeratud ja viimases saates oli väga õnnestunud Erika Salumäe sissetoomine. Suurepärane pettemanööver, mis mitte ehk kõige suurema elukogemuse ja lugemusega osalejate mõtted kõrvale viis. Võti oli ju Atonen, mitte Salumäe. Muide, minu enda jaoks oli just see kõige lihtsam ülesanne. Ütlesin enne, kui ükski osaleja õnne proovima sai hakata, et kohvris on kullakang. Esimesena lasin peast läbi, kas äkki mõni Salumäe karikas, aga selle mõtte heitsin kohe kõrvale ja kuldmedalite peale ei hakanud mõtlemagi. Enamasti muidugi kaasa mõelda ei saa, sest vaatajana tunneme kohad ära ja teame, mis juhtus ja näeme ka asjaga seotud inimesi.